Sisukord
Kas olete kunagi olnud hirmul, kui olete teada saanud, et keegi on väga haige? Kas olete kunagi koos sõbraga kannatanud, sest keegi teile väga lähedane inimene on surnud? Kas olete kunagi olnud halvatud, kui olete aru saanud, kui palju valu ja kannatusi on meie ümber? Kas teile on omane kannatada koos teiste inimeste valuga?
Kannatused läbivad inimelu. Mõnede on kergemini käsitletavad, teised on äärmise ebaõigluse tulemus, mis muudab nende mõistmise meile väga raskeks. Empaatia on kingitus, millest maailmas puudu on. See võib olla isegi kaunis vastumürk kannatustele. Mis võiks olla parem, kui et keegi empaatiline on sinu kõrval, kui sa midagi rasket läbi elad?
Teisest küljest viib see empaatiavõime meid mõnikord empaatilise distressi ehk empaatilise läbipõlemise seisundisse, mis tähendab, et ma kannatan koos teise inimesega või isegi rohkem kui tema kannatuste all. Kuidagi peavad inimesed seda õilsaks: "Sa meeldid mulle nii väga, et ma isegi kannatan koos". Kuid kas see on tõesti tervislik?
Teiste valu kannatamine: mis võib olla selle taga
Empaatiline distress on lõks, sest see ei ilmne seetõttu, et paned ennast teise asemele või muretsed tingimata tema pärast, vaid see tekib sinu enda isiklikust ärevusest, mida teine stimuleerib. Seetõttu võib see panna meid tahtma kontrollida teise elu, "kui sina kannatad, siis kannatan mina, seega parem, kui sa ei riski liiga palju". Sa põhimõtteliselt ei oleTe tahate, et teine kannataks, sest tahate säästa ennast kannatustest. Lõpuks ei tulene teie huvi teise vastu mitte armastusest tema vastu, vaid murest enda pärast.
Budistlik munk Matthieu Ricard ütleb, et "kui me muretseme peamiselt iseenda pärast, muutume haavatavaks kõige suhtes, mis võib meid mõjutada. Sellesse meeleseisundisse vangistatuna õõnestab enesekeskne mõtisklus teiste valu üle meie julgust; seda tunnetatakse kui koormat, mis ainult suurendab meie häda." EiKaastunde puhul vastupidi, teiste kannatuste altruistlik vaatlemine mitmekordistab meie väärtust, valmisolekut ja otsustavust neid kannatusi leevendada".
Sellistel äärmusliku häda hetkedel peame mõistma, kui oluline on praktiseerida kaastunnet koos empaatia praktiseerimisega.
Vaata ka: Mis värvi on iga märgi uusaasta välimus?Kuidas olla kaastundlikum?
Esimene samm: mõista, et teise valu on teise valu
Ei tohi seda mõelda ja juba langeda vastupidisse äärmusesse, et me ei peaks teistest hoolima, sest nende valu ei ole meie oma. Hoiduge sellest binaarsest mõtteviisist!
Kaastundes keskendutakse täielikult teisele inimesele, mitte sulle, nii et kui keegi teine on haige, siis peaksid sa parem olema terve ja terve, et olla võimeline aitama. Selle eraldatuse tegemises ei ole midagi halba, sest just see võib sind hoida oma keskmes isegi keset nii suurt häda. Kujutage ette ema, kes hoolitseb oma raske haigusega haiglasse võetud lapse eest. See ema peaks olema tugev.ja armastavat hoolt oma lapse eest või lasta oma valul ja meeleheitel enda ees alistuda?
Vaata ka: Mida tähendab unistada munast?Teine samm: soovida teisele inimesele vabadust kannatustest.
Me arvame, et kannatustest vabanemine on: kui ma olen haige, siis saan terveks. Kui ma olen vaene, siis saan raha. Kui ma olen abivajaja, siis hakkan tutvuma. Muidugi on tore lahendada meie elu tahkemad aspektid, aga nii lihtne on saada nende asjade pantvangiks ja elada edasi lükatud õnne "kui juhtub x, siis olen õnnelik...".
Soovida, et inimesed saaksid rikkaks, abielus, ilusaks ja terveks, ei ole piisav. See ei ole soov, et nad vabaneksid kannatustest, sest nad ei vabasta end kannatuste põhjusest.
Ja suurim kannatuste põhjus on kinnismõte, et me ei peaks kannatama, nii et teine väga oluline samm kaastundes on meeles pidada, et kannatused on olemas.
Jah, see tundub üsna ilmselge väide, kuid see tuletab meile meelde, et kannatuse tegelik põhjus on see, et me ei aktsepteeri seda. Kannatus on osa inimkogemusest, see läbib seda kõike. See avardab hinge, nagu Viviane Mosé ütleb, ja see on protsess meie sees.
Kannatuste olemuse mõistmine muudab meid valmisolekut eluks, mitte ainult hea asja, vaid kogu paketi jaoks.
Kui me saavutame läheduse kannatustega, ei ole me enam nii üllatunud nende üle. Ja jälle jääb hoiatus: ärge ajage segi kaastunnet ükskõiksusega. Kannatuste olemuse mõistmine muudab meid rohkem valmisolekut elu suhtes, mitte ainult heade asjade, vaid kogu paketi suhtes.
Seega soovin, et teie, heasüdamlik inimene, kes isegi kannatab koos teistega, kui nad kannatavad, oleks vaba kannatustest ja nende põhjustest. Ja olgu teil palju tarkust, et tulla toime elu ebaõnnestumistega.