Me uhkeldame sageli sellega, et oleme avatud meelega, kuid küsimus on: avatud millele? Kui me puutume kokku mõne uue idee või olukorraga, võtame tavaliselt refleksina kaasa omaenda ideed, mis kontrollivad kõike, mis meile esitatakse. See on nagu suur pusle, mille väikseid tükke (uusi ideid ja olukordi) me võrdleme karbi kaanel oleva pildiga.(meie eelarvamused).

Ühest küljest võib see, mida välismaailm meile pakub, kinnitada meie ideid, kuid kui need lähevad vastuollu sellega, mida me mõtleme, või kui need ei ole seotud sellega, mida me endas kanname, siis kipume neid kohe tagasi lükkama. Me võime isegi viisakalt kuulata, kuid see on juba esimestes liigutustes tagasi lükatud, kui see ei vasta meie "mõistatus-kapile".

Kuid see on väärt mõtlemist: Kas me saame teada rohkem kui mõistatuse kaane? Kas maailm on vaid meie mõistatuse kaane? Kas me saame luua uue mõistatuse, ilma kaaneta, mis juhiks meid?

Selleks, kui me seisame silmitsi uue kogemusega, peame olema olukorras kohal, meie meeled on väga tähelepanelikud, et võtta vastu seda, mida väline maailm meile esialgu esitab.

OLLA AVATUD MÕTLEMISEGA TÄHENDAB ELADA PRAEGUSES HETKES.

Ilma hinnanguteta, ilma tõlgendusteta, ilma järeldusteta. See vastuvõtlik ja, ma ütleksin, kontemplatiivne suhtumine aitaks meil tajuda teisi tähendusi, mis erinevad neist, mida me ootame. Tavaline näide on see, kui me läheme filmi vaatama. Kui ma loen arvustust või intervjuud režissööriga, kus selgitatakse, miks ta filmi tegi, siis tekib mul juba teatud ootus. Kui ma agaminnes pimesi, ilma eelneva "ettevalmistuseta", olen avatud sellele, mida film mu meelte ees avab. Mul on sellega täielikum kogemus.

Pärast seda, kui olen kogenud seda, mida väline maailm mulle pakub, olles kohal ilma hinnanguteta, võin ma edendada oma meelte poolt mulle toodud muljetega kohtumist - ja tulemus saab olema rikastav. Avatud meelega olemine ei tähenda, et ma loobun oma ideedest ja veendumustest, vaid et ma olen kohal uutele olukordadele, mis tekivad, ja alles siis mõtlen selle üle, kuidas needSellise avatud suhtumisega viime me läbi õppimise, mis läheb kaugemale teabe kogumisest, vaid ehitame teadmisi reaalsest maailmast.

See avatud suhtumine on veelgi olulisem selles, kuidas me suhtleme teiste inimestega. Kui vestluses või diskussioonis jõuab kõik, mida ma kuulen, minu kõrvu juba läbi minu veendumuste filtri, siis ei ole teisel inimesel ruumi ennast mulle avada. Veel vähem, kui see filter on lisaks minu veendumustele täidetud omaduste ja puudustega, mida ma projitseerin sellesteine inimene ja ma ei suuda tajuda neid sellisena, nagu nad tegelikult on.

Avatud meel ei tähenda seega mitte seda, et mul ei ole kujundatud veendumusi, vaid oskust tunnustada teist kui omaette olendit, kellel on samuti oma veendumused, et võtta vastu see, mida ta mulle toob, nii et me saame ehk moodustada uue mõistatuse, mille värvid ja vormid ei ole programmeeritud.