"Ma ei mahu enam nendesse riietesse, millesse ma varem sobisin (...) peeglist vaadates ei ole see nägu enam minu oma..." (Nando Reis ja Arnaldo Antunes)

Aastad mööduvad ja igaüks meist kogeb seda möödumist omal moel. Laulu sõnad räägivad selle teadvustamise olukordadest ja sellest, kuidas aeg mõjub meie välimusele. Vanade sõprade taasleidmine on üks neist peeglitest. Sest see on järjekordne paratamatu kohtumine ajaga, kui me mõistame, et me pole inimest näinud või käinud mõnes kohas juba 10, 20 või 30 aastat. See paneb meidhüüab: "Tundub nagu eile, kui kiiresti on aeg möödunud!"

Kui olete selline inimene, kes võtab initsiatiivi, siis olete ehk juba külastanud oma lapsepõlve naabruskonda, kooli, kus käisite, otsinud üles selle inimese, kes ei lahkunud kunagi naabruskonnast, ja olete kuulnud paljudest inimestest. Kuid need tegevused nõuavad aega ja sageli ka raha, sest need kohad võivad ollakaugel sellest, kus te praegu elate või töötate.

Nii kaugel, nii lähedal

Interneti ja suhtlusvõrgustike kasvava populaarsuse tõttu on taas kohtumine oma lapsepõlve-, nooruse- või noorusaja suure seltskonnaga muutunud palju lihtsamaks! Piisab vaid nimede ja kohtade otsimisest ning avaneb võrgustik, mis ühendab teid nii vanade sõpradega, kes olid omal ajal väga lähedased, kui ka inimestega, kellega te mõnikord isegi ei mäleta, et oleksite kohtunud.Avastamise hetkega kaasneb tavaliselt suur elevus ja entusiasm! Plaanime kohtumist, igalt poolt tulevad ettepanekud, kuid sageli ei toimu tegelikku kohtumist. Ja aeg möödub jälle väga, väga kiiresti...

Miks me jätame need kohtumised hilisemaks? Miks me ei tekita kiirustunnet ja lükkame selle kohtumise lõpuks edasi mõnele ideaalsele hetkele, kui elu on rahulikum, kui meil ei ole muid kohustusi, teisisõnu, päevale, mida me kõik teame, et see ei tule kunagi? Võib-olla seetõttu, et mõnikord püüame põgeneda kohtumise eest iseendaga, vaadata ennast teiste silmadega jaavastame, et meie tõeline olemus on vähe muutunud.

Vanade sõpradega kohtumine võib olla peegel, mis näitab sulle iseennast. Kui me nendega kohtume, teeme tingimata kokkuvõtteid sellest, mida oleme elanud! Me räägime suhetest, mida oleme üles ehitanud või mitte, tööst, mida teeme, ja lõpuks küsime endalt, kas oleme eluga rahul. Ja see on väga hea!

Näpunäiteid meeldiva kokkutuleku jaoks

Seega, kui olete virtuaalselt sõbrad leidnud, ärge jätke seda hilisemaks, planeerige tõeline kohtumine! Olge aga ettevaatlik:

1. Püüdke mitte alustada oma kontakte suurte ootustega, kes teie sõbrad on saanud, ega liigselt kriitiliselt, ei enda ega ka selle suhtes, millega te kohtute. Erinevalt sõpruskondadest, mis teil praegu on ja mida te olete oma elu jooksul üles ehitanud, ei pea neil sõpradel olema teiega ühiseid asju, nagu amet, perekondlik olukord, elustiil või sotsiaalne klass. Teil on juba olemas ükstükk ajalugu koos ja see on see, mida saab ja tuleb päästa.
2. Ärge olge konkurentsivõimelised, ärge mõõtke näilisi võite. Vaadake end oma elulugu jutustamas ja kuulake oma sõprade lugu. Püüdke mõista, et tegelikult ei ole olulised mitte materiaalsed saavutused, mida igaüks võib-olla lõpuks on saavutanud, vaid emotsionaalsed saavutused, suhted, mida me ehitame, lapsed, keda kasvatame, kutsumus, mida avastame ja arendame. Kui palju me armastame, kui palju meKui palju erinevaid kohti me külastame, milliseid hobisid me harrastame, millise ühiskondliku tööga tegeleme.
3. Avage ennast, et taaselustada oma mälestusi ja lasta vanadel tunnetel endasse haarata. Ja naerda palju! On võimatu kohtuda vanade sõpradega ja mitte palju naerda! Sest kõik mäletavad kõige naljakamaid olukordi, lugusid, mis on tõesti mäletamist väärt. Ja naerda enda üle heas seltskonnas...

Kui lubate endale seda taasühinemist sellega, kes te kunagi olite, siis mõistate, et sügaval teie sees elab see inimene nagu polekski aeg möödunud, täis entusiasmi, lootusi, palju impulsiivsem ja sihikindlam, valmis õnne vallutama. Ja teil on võimalus teha ruumi, et see kõik oleks jätkuvalt teie elus olemas!