"Ja tegelikult ei saa me eitada, et meie elus toimuvates olukordades (eriti ebameeldivates) on tõesti lihtne kedagi või midagi süüdistada.

Vastutuse veeretamine millegi välise peale toob meile hetkelise kergenduse. Aga kas see kergendus toob meile kasvu? Ja kas teie arvates on see pigem hetkeline kergendus või tegelik edasiminek teadvuse evolutsioonilisel teel?

Omavastutus, ükskõik kui keeruline see ka poleks, on võimeline meile arenguseemet tooma. Lõppude lõpuks on meil praktiliselt võimatu saavutada arengut, võtmata vastutust oma tegude eest. On vaja aktsepteerida ja võtta vastutus praeguse tasandi väljakutsete eest, kus me end leiame.

Süüdistada teisi? pidada olukordi mänguks?

Et asi oleks lihtsam, kujutame ette mängu, milles peame liikuma majast majja, kuni jõuame lõpuni (mida esindab meie elus just pideva armastuse ja harmoonia energia). Selles mängus esindab iga maja teadvuse tasandit ja reegel ütleb, et ainus viis ühest majast lahkuda ja järgmisesse edasi liikuda on võtta omaks selle maja õppimine, kus me oleme,Nii liigume samm-sammult lõppeesmärgi, st vabanemise suunas!

Näiteks võime ette kujutada, et see eluhetk, mida me läbime, nõuab aktsepteerimist. See tähendab, et seni, kuni me seda aktsepteerimist ei arenda, jätkame "kannatamist" raskes õppeprotsessis. Alates hetkest, mil me aktsepteerime, saame siis astuda sammu edasi mängus ja oma evolutsioonilisel teekonnal.

Kui visualiseerime seda mängu ja seome selle oma eluga, saame aru, et olukorrad juhtuvad selleks, et näidata meile, millises majas/teadvuse tasandil me oleme. Kui läheme veidi sügavamale, saame aru, et mõned olukorrad korduvad meie elus ainult siis, kui me ei ole veel õppinud, mida nad peavad meile õpetama. Kui see õppimine on omaks võetud, kui imeline on see!Me liigume ühe maja võrra edasi ja saame siis liikuda armastuse või harmoonia teekonnal ühe astme võrra edasi.

Omavastutus on võimas võti, mis viib meid selles mängus sammu võrra edasi, sest see toob kaasa tõe. Ainult siis, kui me võtame omaks, kus me oleme, ja läbime selle, mida peame läbima, saab integratsioon toimuda. Kuni meie hirmud, häbi ja süütunne hoiavad meid eemale sellest, mida elu peab meile õpetama, on meil väga raske armastuse teel edasi liikuda.

Omavastutus tekitab muutusi

Ilma selle peavõimeta on meil võimatu edasi areneda, sest alati tekib tähelepanu kõrvalejuhtimine, kalduvus süüdistada midagi või kedagi väljastpoolt. Omavastutus võimaldab meil keskenduda, see toob kaasa küpsuse seemne. Ainult nii saame vaadata oma naba ja seista ausalt silmitsi oma "varju", eeldades oma ebatäiuslikkust.

Iga raskus kannab endas arengu seemet ja meie ülesanne on seda seemet leida. Selle otsingu alustamiseks on vaja enesevastutust, sest sellest võrsub tahe muutusteks. Kui tahe on äratatud, hakkavad esile kerkima mitmed voorused: kannatlikkus, otsustavus, tasakaal, usk, õiglus jt.

Omavastutus toob sulle tõelise võimaluse muutusteks, sest sa võtad vastu selle, mis koputab sinu uksele. Ja just olukordade otsekohese vaatamisega õnnestub meil vanu mustreid uute, vooruslike ja heade harjumuste vastu vahetada.

Õnnistatud olgu enesevastutuse voorus, et see ärkaks igaühes meist.