Me kipume alati arvama, et see, kes "jäetakse", on suhte suur ohver. Tegelikult on see, kes jäetakse, täiesti passiivses olukorras ja on sunnitud tegelema impotentsuse tundega.

Kuidas võidelda partneri kindluse vastu?

Need, kes jäävad, on pühitud reetmise tunne isegi kui "reetmist" õigupoolest ei toimunud.

Need, kes jäävad, tunnevad end hüljatuna, hüljatud, tagasilükatud, armastamata... ilma pinnata. Neile, kes jäävad, jäävad vaid pisarad.

Mõnikord, sõltuvalt oma ettevalmistamatusest või üllatusest uudise üle, tekib impulss žongleerida, et teine inimene tagasi pöörduks. Kuid see on kasutu.

Kas on olemas kurjategijad ja ohvrid?

Me teeme selle vea, et usume, et see, kes suhtest lahkus, on "heas tujus". Teda peetakse loo kurjategijaks, kes põhjustab kannatusi. Aga see ei ole päris nii...

Stabiilses suhtes, mis algas kavatsusega, et see oleks võimalikult pikaajaline, on selge, et mõlemad liiguvad paari kindlustamise suunas.

Eeldatakse, et armastus kestab igavesti ja ükskõik kui palju keegi ka ei hoiaks silma peal suhte arengul, võib armastus, iha, huvi sideme jäädvustamise vastu lõppeda ühel pool.

Mõnikord juhtub, et mõlemad kaotavad huvi järk-järgult ja peaaegu samal ajal. Kuid enamasti on see huvipuudus ühepoolne.

Kes lõpetas armastuse See, kes on lõpetanud armastuse, ei tahaks lõpetada armastust, kuid see ei ole otsus, see lihtsalt juhtub.

Ta otsib kaua aega enda sees, et leida oma algusaegade iha ja kirge, kuid ei leia midagi. Ta kogeb suurt konflikti ja satub leinaseisundisse.

Süütunne ja pettumus

Kes lõpetas ka armastuse kaotas armastuse ja veedab pikka aega sageli ennast süüdistades, ennetades oma partneri valu, soovides vältida tema vigastamist.

Ja sageli püütakse eitada, et tunded on lihtsalt kadunud, uskudes, et peab olema mingi mõjuvam põhjus, et eraldamine et ei piisa sellest, et armastus ja soov on otsa saanud, tehakse vigu.

Kui satute sellisesse olukorda, siis pöörake tähelepanu sellele, et mitte teha lahusolekut tarbetult valusamaks, kui see loomulikult on, vältides järgmisi olukordi:

• Provotseerida steriilseid arutelusid
• Välissuhte otsimine kui viis karistada ennast süütunde eest, et ei ole enam oma partnerit armastanud.
• Otsivad sunnitud lähedust, et "varjata" oma tegelikke tundeid ja kavatsusi
• Et põlata oma partnerit või kohelda teda ükskõikselt, kujutades ette, et see paneb teda ka sind armastama, mis muudab sinu otsuse lihtsamaks.

Selline suhtumine ainult pikendab ja võimendab otsuste tegemisega kaasnevat paratamatut valu.

Keegi ei ärgata hommikul üles avastusega, et ta tahab lahku minna. See on protsess, me mõistame end vähehaaval.

Need, kes selle kogemuse läbi teevad, läbivad valusa refleksioonilise taganemise, sest sageli ei suuda nad oma tunnete tegelikkust kergesti aktsepteerida.

Ja kuni nad mõistavad, et kooselu jätkamine on võimatu, leinavad nad edasi armastuse, ühiste plaanide ja projektide kaotust.

On viga arvata, et need, kes soovivad lahku minna, on "heas tujus". Erinevus lahkuvate ja jäävate vahel on see, et need, kes lahkuvad, kogevad kurbust enne, kui lahkuminek jõustub.

Ja lisage sellele kogu julgus, mis on vajalik partneriga suhtlemiseks ja selle otsuse tagajärgedega tasakaalustatult toimetulekuks.

Väikesed leinad

Vanasõna "kui kaks ei taha, siis ei kakle" kehtib suurepäraselt juhul, kui soov lahku minna on ühepoolne. Kui üks kahest osapoolest tuleb seda otsust teatama, on see juba ammu küps - ja kannatanud.

Lahkujate kergendustunnet ja näilist lihtsust, millega nad saavad hakkama, peetakse sageli tundmatuseks, ja see on teine viga.

Igaüks elab omal moel ja omal ajal läbi kaotuse valu ning pärast esimest kokkupõrget on alati hea meeles pidada, et kiindumussuhetes ei ole garantiitunnistust ja veel vähem aegumistähtaega.

Algus, keskpaik ja lõpp. Isegi suhted, mis kestavad "kuni surm meid lahutab", kannatavad teel väikeste kaotuste all.