Üks täistaseme spetsialist otsustas vastata e-kirja teel ühe olulise kliendi üsna solvavale palvele, keeldudes talle võimaluse eest, et tema ettevõte saaks seda soovi täita, ja selgitades, miks. Klient saatis e-kirja tagasi samal päeval, koopia tema otsesele ülemusele, teatades, et kui ettevõte ei suuda teda teenindada milleski, mida ta tegelikult soovib, siis ta ütleb lepingu üles...See sõnum jõudis tagasi presidendini, kes "lõikas spetsialistile pea maha" pärast seda, kui klient otsustas sõlmida lepingu teise tarnijaga.

Teises olukorras oli üks noorem spetsialist tunnistajaks, kuidas üks kolleeg oli olukorras, kus ta debiilses ja naeris ühe eaka kliendi selja taga. Ta otsustas naisele "kätte maksta", kritiseerides teda meeskonna ees. Ta lihtsalt ei arvestanud, et see kolleeg oli ettevõtte ühe partneri vennapoeg. Järgmisel päeval oli "linnuke" lahkesti teatanud kogu arutelust piirkonna direktorile, keskutsus äsja tööle võetud nooremat spetsialisti üles ettevõttest loobuma.

Kolmandas olukorras otsustas arst pärast aastatepikkust karjääri intensiivraviosakonnas töötamist asuda tööle eraettevõttesse. Tema õudusunenägu ülemineku alguses oli teadmine, kuidas vastata e-kirjadele ja keda kopeerida. Kuna ta ei olnud seda ettevõtte "koodi" veel hästi tundnud, kopeeris ta mõnikord mitmele inimesele asjassepuutuvates küsimustes või ei kopeerinud kedagi, tekitades konflikte, misviidi tema ülemuse kontorisse ebameeldivaks "kooskõlastusvestluseks", millest ta tuli välja munakoorte peal kõndides.

Hoiduge lõksudest

E-post ei tule saatja intonatsiooniga ja me teame, et mõningaid delikaatseid asju tuleks käsitleda ettevaatlikult ja kindlameelselt, jätmata ruumi spekulatsioonidele. See on suurepärane lühikeste, otseste ja informatiivsete sõnumite jaoks, kuid seda ei tohiks kunagi kasutada konfliktiolukordades, välja arvatud juhul, kui üks osapooltest keeldub teist isiklikult kohtumast. Isegi siis, kui püütaksesilmast-silma kohtumise korraldamine peaks toimuma, sest nad ei ole veel leiutanud virtuaalset meediumit, mis taastaks hea vestluse jaoks silmast-silma, avatud südamega silmitsi olemise tunnet.

Juhtivatel ametikohtadel on levinud viga, et palutakse töötajatelt nende panust mõnda uude ideesse või projekti ja kui nad oma arvamust avaldavad, siis lihtsalt eiratakse seda, väites, et "See ei toimi" või "Me oleme seda juba varem proovinud" või isegi "Mulle meeldib idee Y paremini" (mille nad muide ise välja mõtlesid). Kui me palume meeskonnalt abi, peaksime kuulama kõiki ära.heldelt, neid katkestamata, et mitte riskida nende edasise koostöö takistamisega.

Ja mida saab öelda spetsialistide kohta, kes usuvad, et nad peavad ütlema kõik, mida nad arvavad, et olla siiras ja rahulikult magada? Veel tänapäevalgi hämmastun, kui saan kliente, kes kritiseerivad impulsiivselt, sest "nad olid siirad", arvestamata kuulaja seisukohaga ja nägemata ette sellise naiivsuse katastroofilisi tagajärgi. Tulemus: nad kohtlevad oma kolleege, nagu oleksid nad võimetudSeejärel kurdavad nad tagajärgede üle ega nõustu selle teo eest maksma. Aususel on piir! Üks klient ütles mulle, et ta kaotas kaks edutamist, sest talle meeldis arvata, et ta oli oma osakonnas ainus, kes "rääkis tõtt".

Need on mõned olukorrad, kus professionaalid "eksisid", kui otsustasid, mida töökohal öelda või mitte öelda, millisel viisil ja milliste vahendite abil. Ärikommunikatsioon on kunst ja seda tuleb arendada nagu kõiki teisi oskusi.

Ärikommunikatsiooni põhireegel on: "kiitus avalikult, kriitika privaatselt" (isegi konstruktiivne). Oma kolleege ei tohiks paljastada mitmel põhjusel, millest esimene on kutse-eetika puudumine. Teine põhjus oleks ebaõigluse tekitamine, kuna meil kõigil puudub võime lühikese aja jooksul teada kõiki tegureid, mis viisid selle isikuTäiskasvanuna elamine nõuab meilt teadlikke valikuid. Ja see nõuab oskust teada, millal on õige aeg rääkida ja millal on õige aeg vaikida. Mõnikord räägib vaikimine rohkem!